Õuenäitus: Juuru kadunud majad

1. foto: Vaade Juurule läänest. 1920. aastad (MT 347:159 F) 2. foto: Juuru köstrimaja koos köstri perega 1890. aastad (MT 561:1 F)Köstrimaja asukohal asub praegu korduvalt ümberehitatud hoone aadressiga Tallinna mnt. 6. Fotol on Juuru köstri Juhan Tedderi perekond köstrimaja ees umbes 1890. a. Vasakult Theodor (1871-1914), Juhan (1848-1918), Oskar (1873-1891), Eva (1848-1924), Anna-Mathilde (1884-1903) ja Arthur (1882-1972). Foto on annetanud muuseumile Peep Tedder, Juhan Tedderi pojapojapoeg, 2000 a. 1901. a oktoobris-novembris elas siin köstri peres kirjanik Eduard Vilde, kes oma romaani “ Mahtra sõda ” jaoks materjali kogus. „ 1923. a. juunis põles maha köstrimaja. Õnneks saadi vabriku-pritsi abil tuld nii palju summutada, et seinad enam vähem säilisi. Sügiseks ehitati köstrimaja uuesti üles.“ (Väljavõte Juuru kiriku kroonikast) Juuru köstrimaja kui kirikule kuuluvat hoonet kasutati köstri ja tema pere elamuna veel viimase köstri Karl Tuvikese ajal. 1948. a. hoone võõrandati ja majas elasid mitmed perekonnad. Peale II maailmasõda paigutati hoonesse Juuru esimene lasteaed, mis töötas seal kuni 1960. a. lõpuni. Tühjaks jäänud maja anti üle sovhoosile, kes ehitas hoone põhjalikult ringi ja sellest sai Mahtra sovhoosi kontorihoone. Uues hoones oli 12 kabinetti, igaühes 2-3 töökohta. Pärast majandite likvideerimist paigutati majja Juuru hooldekodu. Tänapäeval kuulub hoone Juuru Mihkli kogudusele ja on kasutusel pereelamuna.  3. foto: Juuru pagarimaja, endine kirikukõrts 1910 (MT 3941:9F) Hoone asus Juuru luterliku kiriku vastas teisel pool teed praeguse bussijaama koha peal. See paekivist ehitis oli olemas juba 18. sajandi lõpus. Mahtra rahutuste päevil kujunes kirikukõrts kõige tulisemate sündmuste keskpunktiks. Siia kogunesid kihelkonna talitajad ja teised sõnakamad mehed mitmel korral arutamaks uue talurahvaseaduse sätteid. Siit mindi mitmel korral koos pastor Bergi juurde ühe või teise segaseks jäänud paragrahvi kohta seletust saama. Tol ajal oli siin kõrtsmikuks Freimann, kelle vend oli samal ajal Kadaka kõrtsi rentnikuks. Kirikukõrts töötas kuni 1893. a. kevadeni, kui hakati kapitaalselt ümber ehitama Juuru kirikut ja toodi selleks kaugemalt kohale umbes 100 ehitusmeest. Maidla parun, kellele kõrts kuulus, lootis siit head äri teha. Ta sulges kõrtsi ja ehitas selle ümber pagaritööstuseks. Samas hoones oli ka kauplus, kus värskete pagaritoodete kõrval müüdi veel muid toiduaineid, mida mõisa majapidamine tootis. Suures hoones jagus ruumi muudelegi ettevõtmistele. 19. saj. lõpul paigutati ühte ruumi Juuru esimene telefonikeskjaam, mille abonentideks olid ümbruskonna mõisnikud ja kust oli võimalik ühendust saada ka Kapa-Kohila ja Rapla keskjaamaga. 1910. aasta paiku töötas siin 3-4 aastat Juuru esimene fotograaf J. Sanberg. Hoone hävis 1941. a. suvel, kui hävituspataljon selle maha põletas. Kõrtsi varemed koristati 1965. a. Osa kive kasutati Juuru keskkooli internaadihoone vundamendi rajamisel. 1977. aastal oli tihe muruvaip katnud viimasedki vundamendi jäänused. 4. foto: Juuru vennastekoguduse palvemaja 1914 (foto erakogust) Asukoht Veski tänaval köstrimaja taga künkal. Juuru üks vanemaid ehitisi. 1792. a. asutati Herrnhuti andmetel Juuru kihelkonda esimene palvemaja. See ei tähendanud tol ajal, et hoone ehitati. Esialgu piisas mõnest sobivast ruumist talus või mõisas. Vene ja prantsuse sõja ajal, 1812. a. oli Juuru kihelkonnas suur usule ärkamine. Otsustati ehitada uus palvemaja. Krundi, suurusega 352 ruutsülda, kiriku lähedal, kinkis kogudusele juuru mõisa omanik Otto von Kursell. Kogu oma käte ja vaevaga teenitud varanduse, 300 rubla, annetas palvemaja ehituseks Maidla mõisa sepp. Selle raha eest osteti ja veeti kohale uue palvemaja palgid. Oli ka palju teisi annetajaid. Juba kahe nädala pärast kõlas palvemajas esimene palvelaul. Palvemaja valmis lõplikult 1814. aastal. 1887. a. paiku toimus annetuste ja ühise töö toel juuru palvemaja suur laiendamine. 1938. a. kirjelduse järgi oli palvemaja pikkus 41 m. Ja laius 15 m. Hoone oli poolkelpkatusega, katteks õled. Majal oli rõhtne kollakas pruun laudvooder. Kolme esifassadil paikneva välisukse ees asusid postidele toetuvad tuulekojad. Aknaid oli vähe ja neil olid luugid. 1945. a. pärast II maailmasõda survestasid nõukogude võimuorganid vennastekogudust ühinema Juuru luterliku kirikuga. Palvemaja antigi luterlikule kogudusele, kuid peagi hoone natsionaliseeriti ja anti Rapla rajooni Tööstuskombinaadile. Hoone vanas osas tehti mõned aastad teenustööna Tallinna viinavabrikule kaste. Suurde saali paigutati villatööstus. 1950. aastate alguses, kui kolhoosides valitses suur sööda puudus, hakati palvemaja idapoolsest otsast õlgkatust maha võtma, et leevendada lehmade näljahäda. Katuseta hoone osa hakkas kiiresti lagunema. Seejärel ehitati hoone ümber. Tehti juurde palju aknaid ja lisasissepääse. Suur saal jagati piki vaheseinaga pooleks. Need kaks poolt omakorda mitmeks eri suurusega ruumiks. Villatööstuse ketrus ja korrutamine olid põhjapoolsetes ruumides, vati- ja heidetegija ning haspeldaja töötasid lõunapoolsetes ruumides. Hiilgeajal töötas siin 60 töötajat. Plaaniti laieneda. Ligi pool palvemajast lammutati ja selle asemele hakati uut hoonet ehitama. Kaugemale kiviseinte püstitamisest ei jõutud, tulid uued ajad. Villavabrikust sai Keila Villavabriku Juuru tsehh, mille tegevust hakati järk-järgult vähendama. Lõpuks jäi Juuru vaid ladu. 1978. a. poolelioleva hoone osa kiviseinad lammutati. 1991. a. võttis hoone kasutusse OÜ Veskiratas. 1994. a. tehti otsus hoone tagastamise kohta EEVK-le. 2014. a. juunis müüs EEVK väga halvas seisus maja eraomandisse. 5. foto: Juuru seltsimaja 1920. aastad. (MT 347:173 F) Juuru seltsimaja asus Nigula talust üle tee Leesma maja kõrval, Tallinna mnt. 33. Vahetult pärast Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Juuru haruseltsi asutamist 1907. a. detsembris kerkis päevakorrale oma maja küsimus. Mitmel juhatuse koosolekul kaaluti erinevaid variante. 21.12.1908 peetud peakoosolek tegi lõpliku otsuse: osta alevikus sobiv krunt ja ehitada sellele ajakohane seltsimaja, kus oleksid ruumid ka ühiskauplusele (viimasest hiljem loobuti). Projekti koostamine usaldati seltsi esimehele J. Gerberile, kes oli elukutselt tisler. 1911. a. moodustati komisjon, mille ülesandeks jäi ehitustegevuse juhtimine ja kontroll. Ehitustööd anti vähempakkumisel kohalikule Jaan Metsise brigaadile. Ehituseks vaja minev raha, enam kui 3000 rubla laenati ümbruskonna talupidajatelt. 1912. a. jaanuaris peeti uues seltsimajas esimene pidulik peakoosolek, millele järgnes õhtul avaaktus. Kohalik näitetrupp esitas näidendi ja meeleolu oli ülev – pidutseti omas majas. Rõõm jäi aga üürikeseks, kui ehitusjärgne järelvalve keelas maja kasutusele võtmise, sest tööde käigus oli mööda mindud projektist. Järgnes aega ja lisakulutusi nõudev ümberehitus. 1913. a. kevadel võttis komisjon hoone vastu ja jaanipäeval toimus teistkordne avatseremoonia. Nii rasket ja keerulist teed pidi valmis Rapla rajooni esimene kultuuriasutus, mis 45 aasta vältel teenis ausalt Juuru ja lähiümbruse rahvast. Valminud seltsimaja oli ühekorruseline puithoone, mille ühes otsas asus saal ja lava, teises korterid. Hoones oli ka avalik raamatukogu, mis 1923. a. taasasutati, kuna saksa okupatsiooniväed põletasid 1918. a. eelmise. Seltsimajas tegutses laulukoor, puhkpilliorkester ja näitering. Suvel korraldati vabaõhukontserte kõlakojas ja võeti osa üldlaulupidudest. Korraldati peoõhtuid, näitemänge, mitmeid kursuseid ja loenguid. 1925. a. toimus seltsimajas Juuru kihelkonna I kongress põllumajanduse ja ühistegevuse laiendamiseks. 1940 seltsid keelustati. 1930-ndate lõpul oli asutamisel sihtasutus “Juuru Rahvamaja” ja algas uue rahvamaja ehitamise aktiivne arutelu. Kui paar aastakümmet hiljem uus rahvamaja valmis, võis vana hoone pensionile minna. Hoone anti Mahtra sovhoosile, kes kasutas seda laoruumina ja tiibhoonet korteritena. Hoone lammutati 1993. aastal. 6. foto: Juuru kõlakoda 1930. aastad. Foto P. Pissarev. (MT 73 F) Juuru kõlakoda asus praeguse Mahtra Talurahvamuuseumi vahetus läheduses, praegusel Nurmenuku tänaval. See ehitati 1938. a. suvel Juurus peetud Ida-Harju vaimuliku laulupäeva tarvis. Juuru seltsimaja korraldas kõlakojas vabaõhukontserte. Järgnevalt toimusid seal kõik paikkonna suvised kultuurisündmused. Samal platsil on peetud ka 1922. aastast laata: 1. aprillil kevad- ja 2. detsembril sügislaata. Varasem laadaplats oli Luteri kiriku esine plats. Tänaseks ei ole kõlakojast alles midagi ja pole ka infot selle kohta, miks ja millal see lammutati.  7. foto: Juuru Tarvitajate Ühisuse kauplus, endine Kadaka kõrts 1936 (MT 64 F) Kadaka kõrtsi praegusel asukohal Tallinna mnt 14 a. on tänaseks järel ainult kelder. Eesti Vabariigi algaastatel sai vastasutatud Juuru Tarvitajate Ühisus mõisa pärandina endise Kadaka kõrtsi omanikuks, kohandas ruumid kaupluse vajadusteks ja avas seal Juuru suurima kaubandusliku ettevõtte. Hoone II korrusel asusid äriteenijate korterid. Kauplus varustas talupidajaid kõigi vajalike kaupadega kuni II maailmasõjani, mil ta 1941. a. suvel hävituspataljoni poolt koos kaubavarudega maha põletati.  8. foto: Juuru apteek ja apteekri elamu 1935-40 (MT 389:3 F)Apteegi praegusel asukohal on elamu aadressiga Tallinna mnt.26. 8. märtsil 1900. a. avas Rapla kihelkonnaarst Aleksander Kuzmanov Juurus esimese apteegi. Seda hakkas juhtima proviisor Johannes Rechtlich. Apteek koosnes kahest põhiruumist – retseptuuri- ja materjali toast. Kelder vastas nõuetele, kuid puudusid laboratoorium, koktoorium ja ravimtaimede ruum. Ametlik avamisluba saabus 24 02.1900. Paar aastat hiljem 1902. a. ostis proviisor Hans Saat Kuzmanovilt Rapla ja Juuru apteegi ja jäi nende peremeheks pikemaks ajaks.  15.detsembril 1916. a. omandas proviisor Hans Piiper apteegi ja töötas siin pidevalt 32 aastat, sellest apteegi omanikuna 25 aastat. Hiljem ehitas ta apteegi kõrvale enda tarvis kahekorruselise elumaja. 10. või 11. augustil 1941. a. panid hävituspataljoni mehed Juuru aleviku ühest servast põlema apteegi ja teisest servast Juuru Tarvitajate Ühingu maja. Apteegi majast süttis ka kõrval asuv endine Juuru kirikukõrts ja ka apteekri elamu. Pärast seda lahkus Piiper Juurust.  Pärast II maailmasõda sai Juuru pagar Arnold Toomingas loa rohtu kasvanud endisele apteegi krundile individuaalelamu ehitamiseks. 9. foto: Juuru õigeusu kirik 1935-40. Foto P. Pissarev. (MT 444:12 F) Varemeis kiriku asukoht on praegu Tallinna mnt. 46 a. Ehitamise aeg: 1892–1896. Juuru kogudus Harjumaal asutati 1887. aastal äsja õigeusku siirdunud eestlastele. Nende esindajad tulid 1887. aastal Tallinna Issandamuutmise kirikusse sooviga astuda õigeusku. Samal aastal saadeti Juurusse eestlasest preester Andrei Tepaks-Pavlov ja köster Mihhail Uusna, kes võtsid õigeusu kirikusse vastu umbes tuhat inimest Angerja, Järlepa, Mahtra, Kuimetsa, Kaiu, Juuru ja Lohu vallast.Esimesed jumalateenistused toimusid taludes. 1890. aastal kinkis Juuru mõisnik B. von Maydell kiriku ja kalmistu jaoks kaks maatükki. 1891. aastal valmis koguduse maja. Eestimaa kubermangu arhitekt Erwin Bernhardti projekti järgi ehitati Juurus 1890. aastate Eesti üks huvitavamaid õigeusu kirikuid, mis mõjus tollaste korduvalt kasutatud projektide ja tüüpprojektide taustal üpris tavatult tänu oma ebasümmeetrilisele plaanile (Eestis erandlikult oli kirik nurgakellatorniga) ja kahele altarile, mis väljendusid hoonemahus kahe poolümarapsiidina. Ehitisel oli sibulakupliga nelitis, lõunaküljel väike sibulkuppel ning loodes kolmekorruseline kõrge telkkupli ja sibullõpetusega kellatorn (hävinud).Üks suurimaid õigeusu kirikuid Eestis ehitati mahutama kuni 1000 inimest. Eestimaa kuberneri Sergei Šahhovskoi kaasabil saadi kiriku ehitamiseks 27 000 rubla Ufa linna kaupmehe Mihail Pupõševi pärandusest tingimusel, et kirik ehitatakse tema isa Vassilimälestuseks. Kirik pühitsetigi 1893. aastal püha Vassili (Basiliuse) mälestuseks ja kõrvalaltar koguduse soovil 1896. aastal Radoneži vaga Sergi auks.Juuru kogudus kasvas 1891. aastaks 1471 liikmeni ning suurte vahemaade ja õigeusklike arvukuse tõttu tekkis vajadus uute koguduste loomiseks. 1893. aastal asutati iseseisev Angerja ja 1896. aastal Kuimetsa kogudus. Juuru õigeusklike seas oli nii eestlasi kui ka venelasi. Koguduse liikmete arv hakkas aga edaspidi vähenema, osa 1880. aastatel õigeusku siirdunuist naasis hiljem luteri kirikusse.1933. aastal oli koguduses 241 liiget ja 1960. aastate alguseks oli alles veel kümmekond liiget. Pärast Juuru kiriku ja koguduse sulgemist (kirik aastal 1960, kogudus ametlikult 1963) arvati sealsed koguduseliikmed Lelle kogudusse. Kirikuhoone sai oma valdusse Mahtra sovhoos, vahepeal oli seal metallitöökoda. 1970. aastate lõpuks oli kunagi Baltikumi ühe ilusama maakiriku kuplite katused lagunenud ja seinad pragulised, praeguseks on hävinud ka kirikutornid. 2021. a. korrastasid Juuru kooli õpilased Pärandivaderi programmi raames kiriku ümbrust ja paigaldasid infotahvli, mis annab ülevaate Juuru õigeusu kiriku ja koguduse ajaloost. Organiseeris ja tekstid koostas Juuru E. Vilde kooli ajalooõpetaja Kalev Kask. Mahtra Talurahvamuuseumi kogudes on palju erinevaid fotosid Juuru kihelkonnast, sealt tuli mõte koostada õuenäituste sari, mis oleks nähtav suuremale publikule. Kuna fotode valik on suur, siis esimeseks näituseks sai välja valitud Juuru kogukonnale kunagi olulised hooned, mida enam ei ole või on järel varemed. Mahtra muuseumi maja ees olevale aiale riputatud näitusele “Juuru kadunud majad” on valitud fotod ajavahemikust 1890.–1940. aastad. Hinnatud kodulehtede tegemine professionaalne kodulehe valmistamine tunnustatud ja visuaalselt heal tasemel .. korraliku ja atraktiivse kodulehe tegemine aga ka kasutajasõbralike ning lihtsalt kasutatavate kodulehtede valmistamine originaalse visuaaldisainiga kodulehekülje tegemine vaata lisaks ka Tõlketeenused kiirelt ja alati tähtajaks valmis

Eesti keeles   In English   По русски