Riidekirst inventarinumbriga MT 375 E 360 Rait Talvoja, Mahtra Talurahvamuuseumi peavarahoidja 1869. a. tuli Juuru-Maidlasse koolmeistriks noormees nimega Juhan Tedder. Sel ajal oli tavaks, et üksik mees kauples endale majapidajaks mõne vanema naise või kellegi oma pereliikmetest. Sel kombel sattuski siiakanti noore koolmeistri vanem õde Mari (1846-1933). Leerist läbi käinud neiudel oli olemas oma kaasavarakirst, mille sisu hakati korjama juba lapsepõlves ja mille täismaht saavutati pulmadeks. Nii tõi ka Mari Tedder isakodust Põltsamaa kihelkonnast Pilistverest kaasa oma kaasavarakirstu. 1871. a. abiellus Mari Jaan Schmidtiga, Maidla mõisa sepa pojaga. Noored asusid elama peigmehe koju Helda külasse Kubja tallu. Jaan oli koolmeistri õele vääriline kaasa. Ta oli oma naisevenna suur sõber ja aatekaaslane. Nad käinud koos paari kaaslasega vaatamas Tartus 1869. a. I Eesti laulupidu. Jaan laulis Tedderi, kellest sai peagi Juuru kiriku köster, asutatud laulukooris. Ta mängis ka orkestris puhkpilli. Jaan Schmidt oli paberitega velsker, kes pani rõugeid, parandas hambaid, ühesõnaga tohterdas ümbruskonna inimesi. Lisaks sellele oli ta ka talupidaja. Mari ja Jaan Schmidtil oli peres neli last – tütar ja kolm poega. 2. augustil 1968 annetas Helda küla Kubja talus elav Marie Schmidt muuseumile oma ämma riidekirstu. Seda kirstu on kirjeldatud alljärgnevalt: Riidekirst, puust, risttahukakujuline, kumera kaanega, keskel kumer paksem harjalaud, nurgapostid pikendatud jalgadeks, kaunistatud lõigetega. Kirst korras. Toodud kaasavarana Pilistverest umbes sada aastat tagasi. See on ühe riidekirstu lugu. Tuleb lisada, et see Pilistvere päritolu riidekirst on meil ainulaadne. See on ainus kõrgema harilauaga kirst meie kogus. Sellised kirstud on enam levinud Ida-Eestis. Kumera kaanega, küljelauad otsapidi tapitud neljaks jalaks oleva nurgasamba sisse – sellised riidekirstud olid siinmail olemas juba vanalajal. Vanemad kirstud olid värvimata, kaunistatud sissehööveldatud soonteridade ja lõigetega. Lääne- ja Pärnumaal kaunistati kirste põletusornamentidega. Sageli valmistati kirstu esipaneel mitmetasapinnalisena. 19. sajandi teisel poolel hakati kirste ka värvima, eelistati ikka punakaspruune toone. Kaasavarakirstu vahetas välja kohver. See oli pealt veidi laienev, tapitud nurkade ja enamasti kumera kaanega kirst. Harilikult oli kohver tumedaks värvitud ning dekoratiivsete raudribadega nurkadest tugevdatud. Tavaliselt oli kohvri kummaski otsas raudkäepide. Risti üle kohvri olid tugevdusteks pandud kaks õhukest raudvitsa. Kohvril ja enamasti ka kirstul oli sees ülaääre lähedal kitsas sahtel, kus hoiti pisiesemeid (ehted, lauluraamatud, paelad, tanud, vööd). Kirstu sisekaanele kleebiti sageli igasuguseid värvilisi trükipilte. Kohvrid olid enamasti seestpoolt tapetseeritud. Vanal ajal oli riie väga kallis. Seetõttu oli riidekirstul ees sepa valmistatud lukk uhke lukuplaadi ja võtmega. Muid raudosi kirstul polnud. Kohvri lukustamiseks kasutati juba vabrikulukke. Kahjuks jäi kohvrite kasutusiga lühikeseks. Need ilmusid 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi 30ndatel meisterdati neid kaasavaraks juba harva. Siis oli kohvri asemel pruudi kaasavaraks riide- ja pesukapp. Tänapäeva inimene mõtleb, kuidas siis tehti vahet kohvri kui kirstu ja reisikohvri vahel? Esitasin sellise küsimuse ligi 40 aastat tagasi oma vanaisale. Vastuseks oli – "kohver, kirst ja sumadan!" |
Riidekirst |